Originaalsete pealkirjade puudus.

Jälle ma siin. Hah. Ei jäta ma teid rahule. Mitte kunagi. NEVEER!
24. detsembri hommikul oli maa valge. Nii mõnus oli kooli minna. Jep, kooli.
Kahe esimese tunni, информатика ajal vaatasin Stasi ja Seriojaga (häälda: Serjooša) filmi. Keegi tüüp kaotas süütuse.
Inka ajal laulsime. "Happy New Year", "Let It Snow".
Vaatasime muinasjuttu. Hihiii, naerda sai kõhuvaludeni. Olen geniaalsete inimeste sekka sattunud.
Matasse keegi ei läinud. Peale Stasi ja Serioja. Klassiõdedega nurga taha. Tegid suitsu. Pakkusid mulle ka, kuid ei, tänan. Koju, koju, koju.
Õhtuks lund eriti ei olnud. Läksin kirikusse, vend oli armas ja tuli minuga kaasa. See oli terve elu jooksul kolmas kirikuskäik. Kui külastused, ekskursiooni korras, välja arvata. Soe ja hubane katoliku kirik.
Häid jõule!
Täna hommikul oli maa taas valge, õhtuks lagunenud veeks. Kuid tuju oli rõõmus. Vendki mainis, et, näed, eile nii palju rääkisid lumest, täna saabus.
Kotlette praadisin. Kalakotlette, kui täpne olla.

Homme väike pidu, YFU kontoris. Kavatsen jõulumuffineid küpsetada. Ilma piparkoogi maitseaineta. Kas kaneel on piisavalt hea asendus?

Eile, koolis oli super. Pisidetailid, mis tegid selle päeva lihtsalt toredaks.

Marile, pigistan-su-silmad-koopast-välja kalli.

"Käib ringi päkapikk väikene, kel viiulivõti on käes..."

Saime Transnistrias ära käidud... Nii paar nädalat tagasi.
Nagu oleks Moldova, samas ei oleks. Vene keel peamine, üüratu suur Lenini monument, lahe-lahe muuseum, Andy's Pizza. Muhedalt külm oli samuti, ilma kinnasteta ära ei elanud.
Nii hea, et sa Eestist villased käpikud ostetud.

Küsimus/Probleem Transnistriaga (ehk Dnestri-äärne Vabariik). Ta kuulutas end 1990 iseseisvaks, kuid on siiani rahvusvaheliselt tunnustamata. Tal on oma valitsus ning Moldovaga lausa piir. 1992. aastal oli Moldova ja Transnistria vahel konflikt, põhjustatuna Transnistria hirmust Moldova ühinemisega Rumeeniaga.
Veel on Lõuna-Moldovas asuv autonoomne territoriaalüksus Găgăuzia, kes samuti tahab iseseisvaks riigiks saada.

Etendus, kus pidin Headust mängima, jäi ära. Ka pardi osa jäi mängimata. Ei saanudki prääksuda...
Kuid, sain olla mustlanna. Selle rolli jaoks oli lokke vaja, ema siis eelmine õhtu tegi mulle. Hommikul lahti "harutades", vaatasin suu ammuli peeglisse. Ei tulnud nii välja, kui olin lootnud. Aga, kõik ütlesid, äge.
Kahe esimese tunni ajal, esmaspäeval, pidutsesime. Nalja sai. Ja tantsida. Ning eesti keeles laulda.
"Käib ringi päkapikk väikene, kel viiulivõti on käes, la-laa-la-la-la-la-la-la-laa..." Selle koha peal hakkasid kõik naerma. Hoiatasin ju neid, et mäletan vähe.
Kingi sain kätte. Pross, sisalikukujuline. Mulle nii-nii meeldib.

Õpetaja jälle kiitis mind, olen светлая (hele?!). Kinkisin talle Eesti likööri. Väike pudel, Vana Tallinn.
Ja nii need pudelid otsa said...

Egas midagi. Suurimad jõulutervitused Moldovast ning olge uuel aastal ikka tublid ja minu kallikesed, õppige hoolega ning saage parimad eksamitulemused.

?

Üks hea põhjus, miks on tore kiilaspäine olla: keegi ei saa sind tutistada. The Benny Hill Show

11.11.2008 2:10 PM

Ärkasin täna hommikul mõttega, et ei kirjuta inglise keele sessiooni (?!), kuid ... Homme kaheksaks kooli ning kribama. 2 õppetundi.
Klassijuhataja tahab teada, kui raske see minu jaoks on, seepärast kirjutan. Eks homme näeb.

See koolinädal on suht mõttetu olnud. Tunde praktiliselt pole olnudki, ainult need, milledes talvist sessiooni kirjutatakse. 1, 2 ajal iga päev kodus.
Järgmine teisipäev saan jälle 2 esimest tundi magada. Siis kirjutavad klassikaaslased rumeenia keele sessiooni (Nii kummaline sõna, aga ei tea kuidas tõlkida. Sõnaraamatus on ka teine seletus: istungijärk, kuid see veel hullem. Nagu kohtus oleks)

Vica, YFU Moldova boss, kirjutas sõnumi, rääkides, et homme 10.50 Ştefan cel Mare monumendi juures kohtume, mina, Megan, Daniel, Sarina ja Nicole ning läheme saksa raamatukokku, kuhu tuleb ka Saksa suursaadik. Daniel mängib klarnetit, tüdrukud lauluavad või loevad luuletuse jõuludest.
Aga, ma ei lähe. Mis mõttega? Saksa keelt ei mõika, rääkida oskan veel vähem.

Laupäeval algavad rumeenia keele kursused. Pühapäeval sõidame "keelatud maale" ehk Transnistriasse.

Avastasin täna, et mu klassis on venelasi, bulgaarlasi, ukrainlasi, moldovlasi. Eestlasi kah.

"Здравствуйте, я - Доброта"

Я очень злая, поэтому пишу сегодня на русском. И ворчу тоже.
Время: 8 утра.
Первые два урока я сижу дома, потому что мои одноклассники пишут зимнюю сессию по математике. Удачи им.

В понедельник я также сидела дома, тогда они писали сессию по литературе.
(Oh sa püha manna! Enamus olid töö kodus valmis kirjutanud ning sessiooni ajal panid paberile pada. Ärge sellest mu kooli õpetajatele rääkige. Ma ei tohiks tegelikult kellelegi öelda. Aga, julged mu klassikaaslased on).
Я вообще могла оставаться дома. На физике я просто сидела и разозлила учительницу, когда спросила у соседа по парте, если я написала правильно на русском. Учительница приказала Стасу, моя соседа по парте, не мне, сить за первую парту. Оэх...
На математике не была. Мне было плохо.
Я отпросилась у учительницы:
"Могу я идти домой, я плохо себя чувствую?"
"Нет проблем," звучал равнодушной ответ.
Пошла домой и съела холодец из свинье и курицу, но я ела только свинину. Ммм...
В пятницу утром можно тоже сидеть дома а только два первых урока. Тогда одноклассники будут писать сессию по английскому.
Ой, забыла сказать. Ученики которые ходят в русские школы, пишут 5 экзаменов. Литература, Математика, Румынский, Английский и на выбор. Большинство людей выбрали географию.
Они сдают сессию зимой, в декабре, а летом, в июне, экзамены.

На прошлых выходных я и моя семья были у бабушки на севере. Там был ... Не знаю, как называется. Дедушка умерло пол года назад. Было много людей и священник, который утромпосвятил еду и людей. Мне был странный, потому что не знала что делать. Просто стояла и смотрела. Но ещё есть время на учиться. Зимние каникулы начинаются с 25 декабря до 12 января. Рождество празднуют 7-го января. Расскажу о этом когда верная время.
Нашла эту песню о чём говорила два письма назад.
"I've been around the world in the pourin' rain..." Люблю эту песню и фильм тоже.
В понедельник был фильм с Стивен Сигалом в главной роль. Павлик сказал что папа пожал ему руку.

(Слова, которые отмечены красным, исправили, добавили или перевили Лена и Аня, мои друзья. Я вчера написала это письмо. Слова, которые отмечены зелёным, я сама искала из словарь. Вот такой мой русский язык сейчас)

У меня есть роль в спектакль. Доброта.

Просто

Juba detsember. Varsti jõulud. Uus aasta. Jne, jne...



Inglisekeelne versioon.

Sellelt koosseisult on veel lugu nimega Колыбельная. Super. Soovitan.
Ning ei, youtube'is pole sellest loost head versiooni.

Nautige.

"We stand side to side"

Lõpetasin koristamise. Triikisin isa särke. Vaatasin Aladdin'i seiklusi. Muhe.
Eile nägin Madagaskar 2. Üks laul meeldib eriti, nime ei tea. Alex tantsib selle muusika järgi, seal kus too psühhopaadist vanamemm tahtis ta maha lasta.
Eile oli ka kohtumine, YFU kontoris, vahetusõpilaste ja peredega. Pidime valmistama oma riigi toitu. Tegin leivasuppi. Ei tulnud päris selline välja nagu peaks tulema. Inimestele kah eriti peale ei läinud. Sõin üksi, isuga.
Daniel ja Megan tegid salatit, Nicole kooki. Sarina ei teinud, käsi kipsis. Murdis sõrmeluu, palli põrgatades.

Alates reedest oleme legaalselt Moldovas. No, Nicole alates järgmise nädala kolmapäevast. Saab paberid siis, kuna ta saabus Moldovasse hiljem.
Oi, mis skandaali ta korraldas. Sai vihaseks ja vandus saksa keeles.
Naine, kes meile meie "paberid" (midagi ID kaardi sarnast + kollane immigrandikaart) andis, küsis, kas koolis õpetatakse teid sellises olukorras nõnda käituma.
Mul oli ta pärast piinlik. Ja ta peab kolmapäev üksi tagasi minema. Jube.
Ega eile YFU kontoris parem polnud. Ta hostvend näitas meile pilti, kuidas ta köögis askeldab ja oi, oi , oi... Käitus nagu metslane, ise sai 17.
Yes I know, I'm a little b***h, badmouthing. Kuid tõesti, on siis vaja nii käituda, väikese pildi pärast?!

Saksa keelest rääkides, hakkab ka mulle külge. Aasta lõpuks räägin kolme keele võrra rohkem.

Ajaloo tunnis oli teemaks näljahäda. Õpilased tegid ettekandeid, filme. Jube oli vaadata. Kondised, praktiliselt luu ja nahaga lapsed, vanemad. Ligi 200 miljonit surnut. Rõve.
Tänapäeval on, mille eest tänulik olla.

Sa püha müristus! Moldova pulm. (Sai seal paar nädalat tagasi käidud)
Alustuseks, laulatustseremoonia kirikus. Lähemalt sellest ei oska rääkida, kuna kõik külalised sinna ei lähe. Kuid tähistamas, ehk peol on kõik kutsutud külalised. Tantsitakse, süüakse.
Pruutpaarile antakse калач (kringlimoodi sai, leib), murravad pooleks, ning, see, kes saab suurema poole, on perepea.
Lõpupoole läheb huvitavaks. Нанаши (loe: nanašõ), eestikeelset vastet ei tea pakkuda, räägivad pikalt, õnnitlevad, ning seejärel hakkavad saalis pokaaliga ringi käima ja külalised samuti õnnitlevad ning panevad pokaali sisse raha. Sellega läheb kaua, kaua. Peale seda, viskab pruut pruudikmbu.
Pärast, võetakse pruudil loor peast ning peiul õis rinnust ja asetatakse noortele. Üldiselt usutakse, et nõnda tehes, nood abielluvad kiiremini.
Seejärel asetatakse pruudile põll ette ja rätt pähe, tähendades, et ei ole enam tüdruk, abielunaine. Siis tulevad vanemad, õed, vennad, külalised ning panevad neile tekke peale ning kingivad midagi, kodu jaoks. Kõige lõpus muidugi pulmatort ning lahtilõikamine. Üksteisele amps ning kõik.
Нанаши on kui kolmas pere pruutpaarile, vaimne toetus. Kui peres tüli, minnakse nende jutule, sest nad on neutraalsed, ses mõttes, et vanemad ju kaitsevad automaatselt oma last.

Kes pole veel aru saanud või ei tea, õpin venekeelses koolis. Kõik õppeained, peale inglise ja rumeenia keele, on vene keeles.
Moldovas on venekeelsed ja rumeeniakeelsed koolid. Nagu Eestis, eesti- ja venekeelsed.

http://www.youtube.com/watch?v=DRoZvHDlRHg&feature=related

Meelde tuli.

Lasin Stasil (Austriapoiss) kuulata eesti muusikat. "Hakkame mehed minema" ning "Saaremaa vägimees", Metsatölli repertuaarist.
"Как эстонский Раммштеин, " tuli vastuseks
Eile, lisades orkutisse pilt, mängis mu muusika, ning vend kommenteeris: "Это вот так..." ja näitas pöial alla.

Сегодня просто был так отличная день. (Liisi, kas правилно?)

Fear Factory - Default Judgement (Lõpu poole nii mõnus.)

Marile

Kella kahe ajal saabusime perega Põhja-Moldovast. Jep, jälle sai seal käidud. Seekord vanaemal külas. Ei tea mis linnas, küsisin, kuid aru ei saanud. Aga sinnasõit oli muhe, kuulates Modern Talking'ut.
Tähistasime храм'i. Tõlkes tähendab pühakoda kuid ... Kuid, kuid, hmm, kuidas öelda? Ei tähistata pühakoda päeva. Nagu Linnapäev, 14. oktoober, Kishinevis. Igal maakonnal on oma nn. Linnapäev, mida nad tähistavad. Tegelikult tähistab iga maakond oma pühaku päeva. Igal maakonnal oma pühak.
Oeh, lugesin kirjutatu üle ja ei saa aru, mida ma kirjutasin. Ehk teie saate.
Süüa sai palju. Palju, palju, palju. Ka juua oli. Koduveini, mmm. Ja konjakit. Brr, konjak ei meeldi.
Ka lund tuli. Algul koos vihmaga, ehk nõme, nõme lörts. Hilisõhtu poole oli maa külmunud ning pisut lund oli ka maas. Ning mõnusalt külm, 0 kraadi.

Reedel oli ajaloo tunnis teemaks II maailmasõda. Ning me tegime teatrit. Mõned vaatemängud (ka mina mängisin), luuletused ja laulud (laulsin samuti).

Aga, mina pidin ka luuletuse ette kandma. Eesti keeles. Otsisin, mis otsisin, ei leidnud. Klassiõde ütles pole midagi, räägi, et mulle meeldib muusika, täna ilus ilm, ainult et emotsioonidega.
Niipea kui klassi ette astusin, unustasin, et nad ei mõista eesti keelt. Ajasin neile pada, a´la: "Lendan kui vari üle taeva... ei leia päikest jne" Kui lõpetasin, tormiline aplaus.
Pärast Anja, klassiõde, rääkis, kuidas tehti: "Tššt, Malle räägib." ning kuidas kõik kuulasid ammulisui.
"Luuletuses" oli hetk, mil vaatasin aknast välja ning naeratasin, ning pärast õpetaja kommenteeris, et see hetk oli super. Lisaks sellele, eesti keel on ilus, meloodiline, ning mina oma uue soenguga klassi ees... Eks ma parasjagu punastasin.
Kuid nüüd pean ettekantud "luuletuse" vene keelde tõlkima. Asume otsingutele. Juba palusin Merike Vardjalt abi.
Need kaks tundi olid super. Pole enne midagi sellist näinud. Peab Eestis ka proovima.
Kui enne pole öelnud, klass kus õpin, on teatriline. Selles mõttes, et nad teevad etendusi, vaatemänge ja muud säärast. Klassi ees nad häbelikud pole. Mulle meeldib. Neilt võin nii mõndagi õppida.

Umbes poole tunni pärast lähen jälle sööma. La Plăcinte'sse. Tähistame Nicole'i sünnipäeva. Oeh, pean ujula üles leidma.

http://www.youtube.com/watch?v=EuBzKV6XgvA&feature=related
Vaadake.

Huh..

Palju aega on möödunud, ka vaheaeg lõppes 2 päeva tagasi. Oeh, kuidas tahaks veel.
Aga, 2 päeva vaheajast veetsin Põhja-Moldovas, Soroca nimelises linnas. Külastasime kloostreid. Oi jeerum, neid on Moldovas kui seeni pärast vihma, ehk, väga palju. Kuid külastamist on nad väärt. Esiteks, iga klooster on omamoodi huvitav, ning teiseks, Põhja-Moldova on kaunis. Need, kes on käinud Šveitsis, Einsiedeln'is, võivad ette kujutada, milline on Põhja-Moldova. Päris sama ei ole, aga mulle meenus kohe Šveits.
Mis veel huvitavat... Isa murdis jalaluu, varsti pääseb kipsist.
Pühapäeval lähen moldova pulma, kõik räägivad, et see on omaette nähtus.
Neljapäeval ootab mind juuksur ähvardavate kääride ja punase värvi väljapesijatega. Hihihii..

Ilmad on külmad, talvejope selga tarvis ajada. Kuulsin, et Eestis sajab vihma, ning, et mõni päev tagasi oli suur torm olnud. Mul aga päike paistab, talv tulekul. Mis saaks veel parem olla?!
Hah, klassijuhataja arvas, et olen juba lahkunud. Ei saa nad minust niipea lahti.
Millega mul on kohutavalt vedanud, eksameid ma kirjutama ei pea. Vahepeal mõtlesin, et prooviks, aga klassijuhataja ütles, pole vaja. Seega 31. mai on viimane koolipäev. Praegu tundub see valgusaastate kaugusel.
(Aiky, kui sa vaid näeksid, mis sinu kingitud roosast "päevikust" on saanud.)

Ladi ridi ralla, pakane on valla...

JEHUU!

Täna tähistasime, Megan, Daniel, Nicole ja mina, Megani sünnipäeva. Sõime kohas nimega Andy's Pizza, kuradi (vabandust) head pizzad, seejärel sõitsime trollibussiga Ştefan cel Mare kuju juurde. Hahaa... Megan arvas, et meil oli talle eriline üllatus plaanis, kui tegelikult läksime sinna ekstra sellepärast, et väike nali mängida.
Daniel küsis Meganilt: "Do you want to be my girlfriend?"
Oleksite pidanud ta nägu nägema... Sekund vaikust ja siis naerupahvatus.
Kuid siis, Megan: "Are you serious?"
Meie kord naerda.
Nojah, ümberjutustatud nali pole enam see, mis ta oli toimumise hetkel.

Kuid see pole põhjus, miks ma jehuutan. Pärast meie seiklust ootasime trollibussi (pool tundi ja rohkemgi), et koju minna, kuid ei kippu ega kõppu. Megan oli nii lahke, et maksis takso eest. 30 lei.
Kui taksojuht kuulis, et olen Eestist, läks jutt lahti. Tema ema oli eestlane, tema perekonnanimi on eestipärane (kahjuks ei mäleta), ta teab Oskar Lutsu ja tema teoseid, ta nimetas Jägalat, Maardut, Tartut. Ta hääldas mu nime õigesti. Siiani hääldatakse kas Molle (siis, kui end esmakordselt tutvustan), Malje (enimlevinud), Manna (üks ja ainus kord, kuid võimatu unustada), Malutška.
Tema sugulased on hetkel Moldovas (nad räägivad eesti keelt), ta ise tahab Eestisse kolida. Eesti keelt ta ei oska, kuid tahab õppida.
Mu tuju oli juba niigi laes, kuid siis läks veel paremaks, kui ta ütles: "Вы отлично говорите по-русски."
Saatus või kokkusattumus, kes teab.
Lihtsalt suurepärane päev.

Dagö - Püüa pilvi, sa ulatud nendeni

Oeh.

Jälle siin.

Täna sain samuti varem koju. Ei suutnud mata kontrolltööd teha. Esimese tunni ajal vaatasin ja mõtlesin, kuid ei mõelnud välja ja läksin ära koju.
Ei tea kui kauaks aga hetkel on meil asendusõpetaja. Tema seletustest ei saa absoluutselt aru. Nagu sassis lõngakera, vot nii kirjeldan tema tehete lahendusi.
Üks tund läks klassivennaga riidu ("palus" tal tunnist lahkuda), kuna klassivend lahendas tehte oma moodi. Õpetaja ei saanud aru, kuidas üks või teine tehe käis. Jeerum.

Täna ühines meiega "uus" asunik. Niipalju kui ma aru sain, kolis ta eelmine aasta Austriasse aga naases selleks õppeaastaks, et kool lõpetada. Üritan rohkem uurida, miks, millal jne.
Ta meenutab pisut Brendan Fehr'i.

Segasumma Suvila

Eile käisime, meie klass, 12 A ja 10 B, ekskursioonil Caprianas. Oi, seal oli külm, aga ilus (pilte vaadake orkutis).
Asutus mida külastasime, oli klooster. Rohkem ei tea rääkida, kuna "giid" rääkis rumeenia keeles.
Pärast istusime metsas, poisid tegid lõkke, sõime, jõime. Inimesed olid ostnud paraja portsu õlut ja paar "karpi" veini. Ega õpetajadki ei ei öelnud. Jep, ka õpetajad jõid veini. Vot see on lahe.

Reedel oli pildistamine, ning selle puhul klassiõde meikis mind. Kuna ta alustas tunnis ei jõudnud ta lõpetada, õpetaja pärast. Lõpetas fotograafi juures, kes kommenteeris: "Ega te pulmadeks valmistu, naturaalne ilusam."
Pärast klassipildi tegemist, küsis ta minult, mis linnas ma Eestis elan. Tuleb välja, et tema töö juures töötab eestlane, ning lisaks andis ta mulle konsulaadi numbri, kes räägib eesti keelt. Päev missugune.

14. oktoober tähistati Linnapäeva (hah, saime vaba päeva). Kesklinnas oli terve peatänav, see on Stefan cel Mare, pidustuste puhuks kinni pandud.
Pidustus nagu iga teine, tasuta stuffi, palju õhupalle (kahjuks ei saanud heeliumi sisse hingata aga nii väga tahtsin, ka sõbrad) ja inimesi, tantsu, laulu jne. Minu jaoks eriti huvitav ei olnud.
Aga vot 12. oktoobril oli. Esiteks, tähistati veinipäeva ja teiseks, mängisime, meie klass, City Quest'i. Mängu põhimõte on vihjete abil jõuda ühest puntist järgmisesse ja lõpuks kohtumispaika. Võistkond kus mina olin, kaotas. Aga ega see eriti tähtis ei olnud, 4 tundi nalja ja naeru, seda ei asenda miski.
Kuid karta saime ka. Nimelt, arvasime et üks vihjetest on ehitusplatsil väikeses punkris. Oi, kuidas me eksisime... Rahulikult otsime valget ümbrikku, kui järksu kargab nurga tagant välja koer ja ta ei olnud rõõmus meie sealoleku üle. Sellal kui teised kiiruga minema jooksid, ma loll, sõna otseses mõttes, tardusin. Kuid, sundisin end rahulikuks ja mõne aja möödudes koer kaotas huvi. Pole veel elu sees nii hirmul olnud.
Aga õhtul unustasin kõik. Ronisime seltskonnaga haiglakatusele ja nautisime vaadet. Õhtune Kishinev, wow (pildid jällegi orkutis). Õhtu/Öö lõppes ilutulestikuga Stefan cel Mare platsil.

Eelmine nädal rääkisin isaga (Eesti isaga), ning mainisin (loe: "kirjeldasin" Tarmot ja Annelit) sõna(ga) овцы (lambad). Palusin isal neile mitte tõlkida, kuid tuli välja, et temagi ei teadnud sõna tähendust. Hihi.

Coldplay - Speed Of Sound

Njah...

Põnevat kirjandust, lapsed. (Õpetaja rääkis parajasti teise õpetajaga)





































Enne ajaloo tundi kohustuslik. (Heegeldamine on ju ka ajalugu...?)

Jep. Just nii ongi.

Sain täna varem koju. Õpetaja ei suutnud vaadata, kuidas ma tunnis niisama istun, sellal kui teised kontrolltööd teevad. Füüsikas. (Ei saanud Eestis füüsikast aru, ning siin veel vene keeles... Sama hästi võiksin Jaapani keele kursuseid võtta.)

Hommikul klassivennaga kooli minnes tuli jutuks bioloogia. Nimelt eelmine nädal kutsus õpetaja mind enda laua juurde, kuna mul on hinnet vaja. Vaatas minu vihikut, küsis küsimuse aga ma ei osanud vastata. Ning täna ütles Ruslan, klassivend kellega kooli läksin, et tema ja Stas ei teadnud küsimusele vastust isegi vene keeles, siis kuidas mina veel peaksin teadma.
Kõige halvemini lähebki bioloogias ja füüsikas. Lisaks veel rumeenia keeles, kirjanduses, geograafias, informaatikas. Üheteiskümnest tunnist kuues... Hi-hi-hiii.
Aga selline oli mu teine töö matas, kahe vääriline.












Kuid kolmas oli parem, neli. (Kui õpetaja juba kiidab, siis peab nii olema.)
Hindesüsteem on Moldovas ühest kümneni, 10 kõige parem. Jube süsteem minu arvates. Keeruline.

















Kunagi ammu, eelmine nädal sai jalgpallimatšil käidud. Sellised on piletihinnad. Lei'des. Kes veel ei tea: 1 leu, 2 lei. (Ainsuse ja mitmuse värk)












Mäng oli ka huvitav, FC Zimbru vs. FC Olimpia (kui kellelegi ütleb midagi). Mängu 90-ndal minutil oli seis 2:0 FC Zimbru kasuks, mõni sekund hiljem 3:0, FC Zimbru võit.

Käisin Meganiga pargis jalutamas. Leidsime mitu huvitavat kirjutist. Need kirjutised on sillal, kus me suht kaua niisama istusime. Mõne aja pärast möödusid meist vist politseinikud, väga kindel ei ole, ja küsisid, kas meil ikka kõik korras. Nad ei olnud ainukesd, kes meid imelikult vaatasid.
























Ja nii eluke meil veereb. Aeg-ajalt ikka nutame, et ei saa veel kõigest aru, tundides eriti, siis jälle rõõmustame, kui keegi meie vene keele oskust kiidab. Thumbs up.

Smash Mouth - I'm A Believer (Shrek Soundtrack)

...Nüüd oleme viiekesi, vahetusõpilased, kohalikud kuulsused. Meist oli lehes väike lugu. Kahjuks ma seda lehte ei leidnud, ning mis seal täpsemalt kirjas oli, ei tea. Ehk kunagi tulevikus.

Üht koma teist

Lubasin küll, aga jah... Vend vaatas oma toas telekat ja õhtul läksin tantsima.

Nüüdsest on mul 2 korda nädalas tantsukursused. Samba, rumba, tšatša... Klassikalised tantsud.

Õpetajate päev. Noo, nagu iga teine. Erinev oli, et õpilased kes ei asendanud õpetajaid, pidid tunnis olema. Ning mõned õpetajad andsid ise tunde. Ning õpetajad said palju, palju lilli ja kinke. Arvan, et iga klass kinkis igale aineõpetajale midagi. Olin meeldivalt üllatunud.

Pildil ühed mitmetest klassikaaslastest: Олга, Серёжа, Наташа и Владимир (Вова).
Kasvujärjekorras, nagu Серёжа pärast pildi nägemist mulle osutas.

Татяна и Кристина. Toda väikest poissi ma ei tea. Koolikaaslane.









Mina asendasin inka õpetajat, tundi andsin 11. klassile. Sain alles eelmine päev teada, seega olin ettevalmistamata.
Rääkisime niisama maast ja ilmast. Mis on Eestis teistsugune ning mis eesti keeles teisiti. Jutuks tulid ka minu edasised käigud, mis peale kooli lõpetamist, kelleks tahan saada. Ning teate, mul tuli "hull" mõte hakata õpetajaks. Mida arvate?

Sellega vaatasime füüsikas "filmi" ehk slideshow'd.
Hi-hi-hii.






Лена и Аня.







Никита, Света и Руслан (ta näoilme on hindamatu).







Arvan, et olen Moldova sääskedele allergiline, sest nägu ja käed on vastikuid sügelevaid punne täis, mis ei taha haihtuda.

Ning vabandan piltide kehva kvaliteedi pärast.

Massive Attack feat. Tricky - Karmacoma

Hi-hi-hii.

Täna kooli minnes, küsisid koolikaaslased minult, mitu aastat peame meie Eestis koolis õppima. Aga mina oma superkõrvadega kuulsin, mitu õpilast meil koolis on. Võite nende nägusid ette kujutada, kui vastasin 700.

Suitsumärguanne Moldovast.

Ну привет! Герти сказала мне я нужно обновлять мой blog, тому что люди смотрят сюда каждый день. Ну ладно, попробоваю.

Vabandust, aga olen laisk. Väga tihti ei saa kirjutada, midagi põnevat iga päev ei juhtu ning alati ei saa arvuti taha ka, mul on 2 vanemat venda ning arvuti pesitseb nende toas. Kuid, täna on õnnis päev, mõlemad väljas ja mina aurava supikausiga vallutasin arvuti.

No nii, täna oli spordipäev. Kui seda võib spordipäevaks nimetada... Pidime ainult jooksma. Ühe ringi. Pargis. Rohkem kui km, vist (ei tea pikkust). Minu aeg oli 3:45 (see on minutid ja sekundid, mitte tunnid ja minutid), tagantpoolt esimene. Kuid, olin oma klassist ainukene tüdruk. Ning millegipärast ei käi paljud inimesed kehalises. Ainult 9, 24-st. Kehitan selle peale vaid õlgu. Aga kehaline on tüdrukutel ja poistel koos.
Nostalgia on, kuna siin kasutatakse klassipäevikut. Mõned ütleksid selle peale kiviaeg.
Minu koolis, Dmitri Kantemir, on samuti 3 korrust, kuid trepid ei ole nii hirmuäratavalt pikad ja laiad, ehk, peale kehalist jõuab ka kolmandale korrusele "roomata".
Söökla on ... Njah, meil (mõtlen TÜG'i sööklat) on kõvasti parem ja korralikum, seega, pole vaja viriseda. Ja lõunasöögiga on samad lood. Moldovas saavad tasuta süüa vaid 1.-4. klasside õpilased, kuid ainult tass teed ja saiake. Kui tahad rohkem, pead makasma 10 lei (26. septembri seisuga 1 леу=1,0346 krooni, andmed http://www.eestipank.info/frontpage/et/) ja saad seda, mis menüüs. Olen näinud salatit ja suppi, rohkem ei tea, kuna käin sööklas harva. Aga, kui mu klassikaaslased kuulsid, mida me selle raha eest süüa saame, oldi imestunud. Jällegi, pole vaja viriseda.
Mis mulle kohutavalt nalja teeb: kui ütlen, et eesti keeles on 14 käänet, teevad inimesed suuri silmi ja näevad välja nagu tahaksid pikali kukkuda.
Teadmiseks, vene keeles on 6, ning rumeenia keeles ainult 4 käänet. Vot nii.

6. septembril toimus YFU Moldova sünnipäevapidu. Sai õnnelikult kümneseks. Kõik oli super ja lahe (pildid orkutis), ainult et, minu esitlusega pidi kõik nässu minema.
Esiteks, videod ei mänginud, seega jäid ära: Kodulaul - Filmist Nukitsamees, Nõiakaev, Ojari tants (meedialaagri nali), Noorte Tantsupidu ning "Ta lendab mesipuu poole" (Üldlaulupidu). Nähti ainult millised mehed enne jõuluvana ringi jooksid, Eesti loodust, käsitööd ja õllekannusid. Niipalju siis Eesti tutvustusest.
Aga kõik olid julgustavad öeldes, et mu vene keel oli super ning et Eesti loodus on imeline.
Jep, vene keel on parem, saan enamusest aru, kuid mitte veel kõigest. Normaalselt rääkida veel ei oska, kuid järjest paremini läheb.

Nädal aega hiljem käisime mina, Megan, Daniel ja Nicole polikliinikus. Igasugu teste tehti: kopsuröntgen, näpu otsast verevõtt ning hiljem ka veenist. Ja mina õrnake nutsin. Nagu varem kirjutasin, mulle pole nõelad kunagi meeldinud.
2 päeva ei pidanud koolis käima. Hi-hi-hii.
Hinnetest, olen saanud 10, 9, 8, 7 (Moldovas pannakse hindeid 1-10ni). Ajaloos rääkisin Eesti majanduslikust arengust 20. saj. II poolel. Vene keeles loomulikult, kuigi mõningate (khm) vigadega. Endalgi oli huvitav lugeda, mis Eestis peale Nõukogude Liitu ja selle ajal toimus.
Inglise keele tundidest pole mul vaja rääkida, nendes läheb kõige paremini. Matemaatika nagu matemaatika ikka, valemid, valemid, valemid. Keemias vana tuntud teema, kirjandusest ei mõika mõhkugi, bioloogia õpetaja uriseb mu peale ja küsis klassikaaslastelt: "Почему она здесь, если она не понимает по-русский?"
Njah, väikese põntsu pani mu õpihimule aga elasin üle. Всё уже отлично.

Järgmine reede õpetajate päev, eks näen mis nalja saab. Ja ma luban, et kirjutan sellest päevast kohe, kui koju jõuan. Kuigi arvan, et saab olema nagu Eestis.

Üks päev köögis süües tänu Pavlile (vanim vend) naersin südamest. Meie jutt läks sellele, et oleksin 100-kilosena väga ilus. Ja seda ütlesin mina.
Ning klassivennale tegin krokodillipatse (tean neid ainult selle nime all). Juba tahab veel.
Klassikaaslased üldse on segased. Nagu mina.

Максим - Научись летать

Megan, Saksamaalt, tervitab teid kõiki.

Oo, armas kooliaeg.

Huh, 1. september möödas... Kõik olid ilusalt must-valges, seda just iga päev ei näe. 1. klassi juntsud ootasid nii armsalt, millal saaks klassi... Armas. Meenus ka enda päris esimene 1. september. Kui palju aastaid tagasi see oli. Jaa, aeg lendab...
Aga see selleks, meenutuste rajalt tagasi pärisellu. Koolis on kohustuslik must-valge riietus, ja ma olen siiani meeldivalt üllatunud, et poisid kannavad ülikondi. Ja kuidas õpilased tunnis käituvad... Kui õpetaja palub midagi teha, siis nad ka teevad, mida paluti, ei hakka vastu vaidlema, nagu teevad metslased Tabasalu Ühisgümnaasiumi 12. klassis (aga ma armastan neid metslasi siiski).
Ma hull, nagu Adrian YFUst mulle ütles, olen 12. klassis. Meie mõistes 12 C ning me õpime reaalaineid. Muhedad inimesed. Nii, kui poisid kuulsid, et oskan inglise keelt perfektselt (enda arvates olen ma proff), tahtsid kohe sõbrad olla, koduseid ülesandeid ju vaja teha. Täna oligi inglise keele tund, tuju läks kohe paremaks, sest ma sain aru, mida ja millest räägiti. Eelnevad tunnid olid kohutavad, ülivähe suutis mu aju registreerida. Kuid õpetajad on arusaajad ja hetkel ei piina mind paljuga. Aega on.
Saluut Kaiderile, me peame palju kirjutama. Palju.
Hahaa, nüüd on kõige parem osa... Päevas on maksimaalselt 7 tundi, hetkel kolmel päeval nädalas 6 tundi. Seega, olen 2-3 ajal kodus (mu kodu on koolist 5 min. kaugusel).
Hea tunne on olla, ei kahetse tehtud otsust. Mulle meeldib siin olla, isegi rohkem kui Eestis... Ning mu vend oli nii armas ja põhjendas minu eest, miks. Siinsed inimesed on avatumad ja sõbralikumad, kui midagi ei meeldi, siis öeldakse kohe välja, kasvõi keset tänavat karjudes. Inimesed näitavad oma tundeid ja emotsioone, ei hoia endasse ning kogu veel juurde, et saaks mingi aeg kõik välja plahvatada. Olen kodus.
Praeguseks kõik, lähen eestikeelseid pahu sõnu kirja panema. Armsad klassivennad tahavad eesti keelt õppida.

Filmist Nukitsamees - Kodulaul

P.S. Vabandust, et seekord pilte pole. Järgmine kord. Või siis näete koolilehes.

Hmm

Täna sain Danielilt, vahetusõpilaselt Saksamaalt, sõnumi, milles ta küsis, kas ma pean ka haiglasse minema vereproovi andma. Mul jäi suu lahti, sõna otseses mõttes.

Mulle pole nõelad kunagi meeldinud. Väljaarvatud need, millega tikkida ja õmmelda saab.
Kuid positiivne külg on see, et kui peaksingi minema, saan oma veregrupi teada. Juhuuu! Järjest mu unistused täituvad.
(Loodan, et mind imelikuks ei peeta.)
Aga, see selleks. Tahate mu tuba näha? Palun.

Sellal, kui video was uploading, kontrollisin ega ma lepingut ei riku. Minu arusaamist mööda on kõik korras.

Kõik rotid ja padjad ja Brunod ja ... (Aiky kingitused) on kaasas ja oma koha peal (mõned loomulikult peidus). Diivan käib lahti, seega ruumi laiutamiseks on. Ning Vana Tallinnad ootavad uusi omanikke, kuid sellega pole muret, 6. septembril on YFU Moldova 10. sünnipäev. Midagi Eestist ju ka vaja viia.
Seoses sünnipäevapeoga, on vaja Eestit esindada. Kavatsen alustada lõiguga Nukitsamehest, koht, kus lauldakse Kodulaulu ning lõpetada 2007. aasta laulupeo videoga, "Isamaa ilu hoieldes". Kuid mida veel? Olen end lolliks mõelnud.
Mis on Eestile ainuomane? Midagi naljakat? (Heh, Gerti soovitas rääkida, kuidas me õlut teeme. "Ikka võtab muigama kui eesti neiu kõigi ees õllest rääkima hakkab :D,") Midagi, mis teistele tundub imelik, et meil see või teine on?
Sõbrad on vastanud erinevalt: Viljandi Pärimusmuusika Festival, kama, hapukapsad, leiva rasva sisse kastmine...
More ideas? Anyone?

Läinud pühapäeval sain kodutehtud pelmeene. Mmm! On ikka midagi muud, võrreldes nende sügavkülmutatud käkerdistega. (Vabandust, kui riivasin kellegi tundeid.)
Aga täna ja eile öösel oli üle pika aja jahe. Nii hea oli hommikul ärgata kuival padjal. (Tavaliselt higistan pea kuivaks.) Ning vihm... Oeh. Kolm-neli korda on vihma tulnud, enamasti suure mürtsu ja kärtsuga. Ehk äikesega. Ning hetketemperatuur +28. "Soe", või mis?

Vaade rõdult vasakule ja paremale. Muhe. (Ütlesin ju, et siin on palju puid)






















Kahju, et viinamarjad meie rõduni ei kasva. Ainult köögiaknani, aga aknal on võrk ees.
Kuid viinamarjadest ja puuviljadest üldse võid end lõhki süüa.

Enrique Iglesias - Can You Hear Me

Все, увидемься следующий раз.

"Home alone" Moldova versioon.

"What are you doing here? You came too early."

Need olid esimesed sõnad, mida kuulsin Stela suust. Стела, моя сестра. Tõesti, lennuk saabus ligi 45 min. varem, kuid kõik olid rõõmsad, et kohale jõudsin.
Alustuseks tutvusin Moldova temperatuuriga... Huh, palav, üle 30 kraadi. Teed on konarlikud, "pisut". Tänavatel vedeleb prügi, väga palju leidub hulkuvaid, kodutuid koeri, kasse ka, aga mitte nii palju.
"Moldova is the poorest country in Europe but rich people live here, " ütles Vova (мой брат). Tõsi, tänavatel liiklevad maasturid, BMWd jne. Ja yuppiesid on palju näha. Ning, kui kortermaja võib väljast näida vana ja lagunenud, siis korterid on väga korralikud ja hubased. Nagu öeldakse, välimus on petlik.
Turvavöösid ei kinnitata, kiivreid ei kanta, linnasiseselt sõidetakse 70, 80 km/h (piirkiirus 60 km/h), autosignaali kuuleb palju... Ehk, jalgsi liigeldes tuleb väga tähelepanelik olla. Väga. Kuid sellegipoolest, mulle meeldib, meeldib, meeldib. Inimesed on avatud, soojad, spontaansed, suhtlemisaldid. Ja ega Eesti nii tundmatu pole, vanemad inimesed teavad Vana Toomast, Tartut, Tallinnat samuti. "Klassika!" ütles üks vanem meesterahvas, kui kuulis Georg Otsa nime. Mõned on Eestis sõjaväes teeninud.
Mida ma esimest korda kuulsin, oli et Kishinev is the capital of green Euroopas. Kuid selles ma ei kahtle, sest siin on tõesti palju, palju, palju puid.

Eelmine nädalavahetus läksime mina, ema, isa ja Vova Kishinevi lähedale maale, linnast välja kalastama. Aga kala ei näkanud, ega nad öösel nii väga näljased ole ja Une-Mati käib neilgi külas.
Kuid milline vaade avanes... Mmm.

Enamuse õuduseks... AJALUGU!
3. ja 4. augustil toimus algusaasta seminar, kus meile (peale minu on Moldovas 3 Saksamaalt pärit vahetusõpilast, ülitoredad inimesed) räägiti Moldova ajaloost, koolisüsteemist, poliitikast jne. Ajaloost on kõige ägedam Stefan cel Mare; tüüp võitis 47 lahingust 45, ja peale igat võitu ehitas kloostri. Вот так.
Seminari kõige meeldejäävam tegevus oli aardejaht. Et aare kätte saada, pidime tantsima horat, Moldova rahvustantsu. Keset tänavat. Hora pole vaikne tants... Ja me pidime inimestelt küsima... Kuid leidus paar julget, kes nõustusid 4 noort aitama.
Kunagi lisan siia ka video... ;D

Löpetuseks: Metsatöll feat Chalice - Hakkame mehed minema. xD

Ning jah, hetkel olen üksi kodus, kuid aknast sisse ronivaid kriminaale pole. Elan siiski 5. korrusel.
Ja ämblikmeest ei eksiteeri.