Huh, 1. september möödas... Kõik olid ilusalt must-valges, seda just iga päev ei näe. 1. klassi juntsud ootasid nii armsalt, millal saaks klassi... Armas. Meenus ka enda päris esimene 1. september. Kui palju aastaid tagasi see oli. Jaa, aeg lendab...
Aga see selleks, meenutuste rajalt tagasi pärisellu. Koolis on kohustuslik must-valge riietus, ja ma olen siiani meeldivalt üllatunud, et poisid kannavad ülikondi. Ja kuidas õpilased tunnis käituvad... Kui õpetaja palub midagi teha, siis nad ka teevad, mida paluti, ei hakka vastu vaidlema, nagu teevad metslased Tabasalu Ühisgümnaasiumi 12. klassis (aga ma armastan neid metslasi siiski).
Ma hull, nagu Adrian YFUst mulle ütles, olen 12. klassis. Meie mõistes 12 C ning me õpime reaalaineid. Muhedad inimesed. Nii, kui poisid kuulsid, et oskan inglise keelt perfektselt (enda arvates olen ma proff), tahtsid kohe sõbrad olla, koduseid ülesandeid ju vaja teha. Täna oligi inglise keele tund, tuju läks kohe paremaks, sest ma sain aru, mida ja millest räägiti. Eelnevad tunnid olid kohutavad, ülivähe suutis mu aju registreerida. Kuid õpetajad on arusaajad ja hetkel ei piina mind paljuga. Aega on.
Saluut Kaiderile, me peame palju kirjutama. Palju.
Hahaa, nüüd on kõige parem osa... Päevas on maksimaalselt 7 tundi, hetkel kolmel päeval nädalas 6 tundi. Seega, olen 2-3 ajal kodus (mu kodu on koolist 5 min. kaugusel).
Hea tunne on olla, ei kahetse tehtud otsust. Mulle meeldib siin olla, isegi rohkem kui Eestis... Ning mu vend oli nii armas ja põhjendas minu eest, miks. Siinsed inimesed on avatumad ja sõbralikumad, kui midagi ei meeldi, siis öeldakse kohe välja, kasvõi keset tänavat karjudes. Inimesed näitavad oma tundeid ja emotsioone, ei hoia endasse ning kogu veel juurde, et saaks mingi aeg kõik välja plahvatada. Olen kodus.
Praeguseks kõik, lähen eestikeelseid pahu sõnu kirja panema. Armsad klassivennad tahavad eesti keelt õppida.
Filmist Nukitsamees - Kodulaul
P.S. Vabandust, et seekord pilte pole. Järgmine kord. Või siis näete koolilehes.
Aga see selleks, meenutuste rajalt tagasi pärisellu. Koolis on kohustuslik must-valge riietus, ja ma olen siiani meeldivalt üllatunud, et poisid kannavad ülikondi. Ja kuidas õpilased tunnis käituvad... Kui õpetaja palub midagi teha, siis nad ka teevad, mida paluti, ei hakka vastu vaidlema, nagu teevad metslased Tabasalu Ühisgümnaasiumi 12. klassis (aga ma armastan neid metslasi siiski).
Ma hull, nagu Adrian YFUst mulle ütles, olen 12. klassis. Meie mõistes 12 C ning me õpime reaalaineid. Muhedad inimesed. Nii, kui poisid kuulsid, et oskan inglise keelt perfektselt (enda arvates olen ma proff), tahtsid kohe sõbrad olla, koduseid ülesandeid ju vaja teha. Täna oligi inglise keele tund, tuju läks kohe paremaks, sest ma sain aru, mida ja millest räägiti. Eelnevad tunnid olid kohutavad, ülivähe suutis mu aju registreerida. Kuid õpetajad on arusaajad ja hetkel ei piina mind paljuga. Aega on.
Saluut Kaiderile, me peame palju kirjutama. Palju.
Hahaa, nüüd on kõige parem osa... Päevas on maksimaalselt 7 tundi, hetkel kolmel päeval nädalas 6 tundi. Seega, olen 2-3 ajal kodus (mu kodu on koolist 5 min. kaugusel).
Hea tunne on olla, ei kahetse tehtud otsust. Mulle meeldib siin olla, isegi rohkem kui Eestis... Ning mu vend oli nii armas ja põhjendas minu eest, miks. Siinsed inimesed on avatumad ja sõbralikumad, kui midagi ei meeldi, siis öeldakse kohe välja, kasvõi keset tänavat karjudes. Inimesed näitavad oma tundeid ja emotsioone, ei hoia endasse ning kogu veel juurde, et saaks mingi aeg kõik välja plahvatada. Olen kodus.
Praeguseks kõik, lähen eestikeelseid pahu sõnu kirja panema. Armsad klassivennad tahavad eesti keelt õppida.
Filmist Nukitsamees - Kodulaul
P.S. Vabandust, et seekord pilte pole. Järgmine kord. Või siis näete koolilehes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar