Suitsumärguanne Moldovast.

Ну привет! Герти сказала мне я нужно обновлять мой blog, тому что люди смотрят сюда каждый день. Ну ладно, попробоваю.

Vabandust, aga olen laisk. Väga tihti ei saa kirjutada, midagi põnevat iga päev ei juhtu ning alati ei saa arvuti taha ka, mul on 2 vanemat venda ning arvuti pesitseb nende toas. Kuid, täna on õnnis päev, mõlemad väljas ja mina aurava supikausiga vallutasin arvuti.

No nii, täna oli spordipäev. Kui seda võib spordipäevaks nimetada... Pidime ainult jooksma. Ühe ringi. Pargis. Rohkem kui km, vist (ei tea pikkust). Minu aeg oli 3:45 (see on minutid ja sekundid, mitte tunnid ja minutid), tagantpoolt esimene. Kuid, olin oma klassist ainukene tüdruk. Ning millegipärast ei käi paljud inimesed kehalises. Ainult 9, 24-st. Kehitan selle peale vaid õlgu. Aga kehaline on tüdrukutel ja poistel koos.
Nostalgia on, kuna siin kasutatakse klassipäevikut. Mõned ütleksid selle peale kiviaeg.
Minu koolis, Dmitri Kantemir, on samuti 3 korrust, kuid trepid ei ole nii hirmuäratavalt pikad ja laiad, ehk, peale kehalist jõuab ka kolmandale korrusele "roomata".
Söökla on ... Njah, meil (mõtlen TÜG'i sööklat) on kõvasti parem ja korralikum, seega, pole vaja viriseda. Ja lõunasöögiga on samad lood. Moldovas saavad tasuta süüa vaid 1.-4. klasside õpilased, kuid ainult tass teed ja saiake. Kui tahad rohkem, pead makasma 10 lei (26. septembri seisuga 1 леу=1,0346 krooni, andmed http://www.eestipank.info/frontpage/et/) ja saad seda, mis menüüs. Olen näinud salatit ja suppi, rohkem ei tea, kuna käin sööklas harva. Aga, kui mu klassikaaslased kuulsid, mida me selle raha eest süüa saame, oldi imestunud. Jällegi, pole vaja viriseda.
Mis mulle kohutavalt nalja teeb: kui ütlen, et eesti keeles on 14 käänet, teevad inimesed suuri silmi ja näevad välja nagu tahaksid pikali kukkuda.
Teadmiseks, vene keeles on 6, ning rumeenia keeles ainult 4 käänet. Vot nii.

6. septembril toimus YFU Moldova sünnipäevapidu. Sai õnnelikult kümneseks. Kõik oli super ja lahe (pildid orkutis), ainult et, minu esitlusega pidi kõik nässu minema.
Esiteks, videod ei mänginud, seega jäid ära: Kodulaul - Filmist Nukitsamees, Nõiakaev, Ojari tants (meedialaagri nali), Noorte Tantsupidu ning "Ta lendab mesipuu poole" (Üldlaulupidu). Nähti ainult millised mehed enne jõuluvana ringi jooksid, Eesti loodust, käsitööd ja õllekannusid. Niipalju siis Eesti tutvustusest.
Aga kõik olid julgustavad öeldes, et mu vene keel oli super ning et Eesti loodus on imeline.
Jep, vene keel on parem, saan enamusest aru, kuid mitte veel kõigest. Normaalselt rääkida veel ei oska, kuid järjest paremini läheb.

Nädal aega hiljem käisime mina, Megan, Daniel ja Nicole polikliinikus. Igasugu teste tehti: kopsuröntgen, näpu otsast verevõtt ning hiljem ka veenist. Ja mina õrnake nutsin. Nagu varem kirjutasin, mulle pole nõelad kunagi meeldinud.
2 päeva ei pidanud koolis käima. Hi-hi-hii.
Hinnetest, olen saanud 10, 9, 8, 7 (Moldovas pannakse hindeid 1-10ni). Ajaloos rääkisin Eesti majanduslikust arengust 20. saj. II poolel. Vene keeles loomulikult, kuigi mõningate (khm) vigadega. Endalgi oli huvitav lugeda, mis Eestis peale Nõukogude Liitu ja selle ajal toimus.
Inglise keele tundidest pole mul vaja rääkida, nendes läheb kõige paremini. Matemaatika nagu matemaatika ikka, valemid, valemid, valemid. Keemias vana tuntud teema, kirjandusest ei mõika mõhkugi, bioloogia õpetaja uriseb mu peale ja küsis klassikaaslastelt: "Почему она здесь, если она не понимает по-русский?"
Njah, väikese põntsu pani mu õpihimule aga elasin üle. Всё уже отлично.

Järgmine reede õpetajate päev, eks näen mis nalja saab. Ja ma luban, et kirjutan sellest päevast kohe, kui koju jõuan. Kuigi arvan, et saab olema nagu Eestis.

Üks päev köögis süües tänu Pavlile (vanim vend) naersin südamest. Meie jutt läks sellele, et oleksin 100-kilosena väga ilus. Ja seda ütlesin mina.
Ning klassivennale tegin krokodillipatse (tean neid ainult selle nime all). Juba tahab veel.
Klassikaaslased üldse on segased. Nagu mina.

Максим - Научись летать

Megan, Saksamaalt, tervitab teid kõiki.