24. detsembri hommikul oli maa valge. Nii mõnus oli kooli minna. Jep, kooli.
Kahe esimese tunni, информатика ajal vaatasin Stasi ja Seriojaga (häälda: Serjooša) filmi. Keegi tüüp kaotas süütuse.
Inka ajal laulsime. "Happy New Year", "Let It Snow".
Vaatasime muinasjuttu. Hihiii, naerda sai kõhuvaludeni. Olen geniaalsete inimeste sekka sattunud.
Matasse keegi ei läinud. Peale Stasi ja Serioja. Klassiõdedega nurga taha. Tegid suitsu. Pakkusid mulle ka, kuid ei, tänan. Koju, koju, koju.
Õhtuks lund eriti ei olnud. Läksin kirikusse, vend oli armas ja tuli minuga kaasa. See oli terve elu jooksul kolmas kirikuskäik. Kui külastused, ekskursiooni korras, välja arvata. Soe ja hubane katoliku kirik.
Häid jõule!
Täna hommikul oli maa taas valge, õhtuks lagunenud veeks. Kuid tuju oli rõõmus. Vendki mainis, et, näed, eile nii palju rääkisid lumest, täna saabus.
Kotlette praadisin. Kalakotlette, kui täpne olla.
Homme väike pidu, YFU kontoris. Kavatsen jõulumuffineid küpsetada. Ilma piparkoogi maitseaineta. Kas kaneel on piisavalt hea asendus?
Eile, koolis oli super. Pisidetailid, mis tegid selle päeva lihtsalt toredaks.
Marile, pigistan-su-silmad-koopast-välja kalli.
