Gaasipuudus. Sooja vett ei tule kraanist. Ning lapsed ei pidanud veel kolm päeva kooli minema, ehk, vaheaeg lõppes 15. jaanuaril. 3 nädalat vaheaega, vot nii.
Rumeenias... Pole elu sees nii palju naernud kui seal.
Mina, Vova, tema parim sõber Andrei, Andrei tüdruksõber Veronica ning Veronica onu Oleg ja tädi Sveta. Olime kohas nimega Lacu Roşu, Harghita maakonnas.
9 tundi. Edasi ja tagasi. Kuid kujutate ette, mägede vahel sõita. Vaatasin küll aknast välja ning ajasin pea kuklasse, kuid väheseks jäi. Ning veel pimedas... Tahan veel!!
Saabumise õhtul 70% "viina" proovida, cabana omanikult. Huh, kange kraam. Jube.
Omanik on venna ja tema sõprade tuttav. Vene keelt ei oska eriti, ning kuna mina ei oska rumeenia keelt sai inglise keeles vesteldud. Sain isegi ühe päeva tasuta olla.
Igal õhtul pisut veini ja "Comedy Club". Vene komöödia saade. Kel võimalus vaadata, soovitan.
Ning igaõhtune kohustus, Monopoly. Kahjuks ei võitnud mitte kordagi.
Ning igaõhtune kohustus, Monopoly. Kahjuks ei võitnud mitte kordagi.
Esimesel päeval jalutasime niisama, Vova ja Andrei kukerpallitasid mäest alla.
Teisel päeval ronisime mäetippu... Oppaaa. Kes mäletab Šveitsi, Einsiedeln'i juures ronimist, unustage, Rumeenias oli hullem. 45-55 kraadisest kallakust üles ronida... Njah, arvan et 2 kilo läks kõigil maha. Ütlesin küll, et teist korda ma sinna ei roni, kuid kange tahtmine veel minna.
Teisel päeval ronisime mäetippu... Oppaaa. Kes mäletab Šveitsi, Einsiedeln'i juures ronimist, unustage, Rumeenias oli hullem. 45-55 kraadisest kallakust üles ronida... Njah, arvan et 2 kilo läks kõigil maha. Ütlesin küll, et teist korda ma sinna ei roni, kuid kange tahtmine veel minna.
Vaade oli ilus. Ütleksin, et unustage Šveits ning minge Rumeeniasse.
Õhtul mängisime pantomiimi. Voval fantaasiat jagub, oskas teepakki näidata ning ka kondoomi.
Naerda sai kõhuvaludeni.
Järgmisel päeval lihtsalt jalutasime.
Viimasel päeval kelgutasime. Vovaga on võimatu kelgutada, ta sõidaks kasvõi puutüvest läbi. Mälestuseks sain sinika. Kuid naerda sai. Elame veel aasta kauem.
Pool neli oli vaja ärgata, seega mis mõttega magada. Kuid kolme ajal kukkusin.
Ning algas tagasisõit. Kõik. Finito. Damn it!
Tahtsin videosid üles laadida, kuid mingisugune probleem, ei tea. Ehk kannatate, kuni näeme.
Veebruari lõpus saan veel Rumeeniasse, keskaastaseminarile. Siis juba Bukaresti.
Breaking Benjamin - Forget It
Mõnus lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar