esmaspäev, 20. aprill 2009

Lihavõtted.

Laupäeval sõitsime vanaema Maria juurde. Ta elab lähemal kui vanaema Anna.
Midagi erilist ei teinud, aitasin salatit teha, vennad värvisid aeda ja tegid midagi generaatoriga.


Nägin unes endisi klassivendi (Taavi, Mihkel, Madis) ning olin millegipärast ülirõõmus neid nähes.
19. aprill tõusime mina, ema, isa ja vanaema, ei teagi mis kell, et minna 4-ks kirikusse, et paavst pühitseks seda, mida te pildil näete. Lisaks oli korvis veel liha.
Kui paavstil poleks vesi otsa saanud, oleksime hiljaks jäänud. Aga nalja sai ka. Mõned said hea litaka mööda nägu, kui paavst selle, millega ta pühitses, veest välja võttis.
Olen kuri ja õel ning teen nalja: Teen samasuguse puhmaka, kastan märjaks ning lähen inimesi pritsima. Kui minnakse kurjaks, ütlen, et õnnistasin neid.
Kuid nii vara ärkamine pole midagi võrreldes, sellega, mida inimesed teevad. Nimelt nad on kirikus öö otsa ja kuulavad paavsti juttu. Enne magamaminekut nägin telekas, kuidas Moskvas kirikus rahvas seisis ja kuulas.
Ning, 19. aprillist alates öeldakse tere asemel: "Kristus on ristitud." Ja nii 39 päeva. 40. päeval öeldakse: "Kristus on üles tõusnud."
Austan küll teiste kombeid ja traditsioone, kuid ma ei saa nii öelda.

Hommikusööki tuleb alustada toidust, mida paavst õnnistas. Ma ei teadnud seda, ning jõudsin enne seda paar ampsu salatit võtta.
Veel on kombeks mune punaseks värvida, kuna, nagu mulle öeldis, siis Jeesuse ema olevat Jeesuse risti juurde korvi munadega asetanud ning munad värvusid Jeesuse verest punaeks.
Keskpäeval sõitsin vendadega nn. erapeole. Ehk, noored tegid oma lihavõtte tähistamist.
Muhe oli, veini sai joodud, šašlõkki, salatit söödud, pisut tantsitud ja võrkpalli mängitud. Kuid ei olnud päris võrkpall. Mängisime nii, et kui keegi lõi palli ringist välja või kui keegi ei suutnud kinni püüda, läks ringi sisse. Ootas, kuni tuli kaaslasi või seni kuni keegi teda palliga lööb või kui ta suudab palli ise õhust kinni püüda. Seejärel läks ringi too, kelle põrgatud palli ringis olija kinni püüdis. Suutsin ühe korra kinni püüda ning sain korra ka palliga mööda pead.
Kella kuueks õhtul pidime vennastega tagasi kodus olema.
Sõime veel, tehti šašlõkki ning sõime jälle.
Enne magamaminekut läksin pesema ning leidsin puugi. Sveta (ema õde) pani mingit vedelikku, ei lasknud lahti. Siis ema kõrvetas teda tulega. Kuus tikku läks, kuid ei lasknud lahti. Otsustas hoopis ära surra. On raibe. Seejärel Sveta pani õli, ei midagi. Lõpuks ema tõmbas pinsetiga ära, aga sa püha manna, kui kõvasti kinni hoidis. Oli valusam, kui hakata pinsetiga karvu ükshaaval jalalt kitkuma, kuid sellega on hea võrrelda.

Öösel nägin unes, et sain Mini Extreme Makeover'i, kus olin pisut paanikas, kuna mul värviti juukseid, kuigi olin varem öelnud, et ei värvi enam.

Veel jõudsin unes hiinlasesse ära armuda. Teema selles, et kamp hiinlasi jooksid millegi eest, kaubanduskeskuses, ning ma koos nendega. Kuid, kuna nad püüdsid vargad kinni olid nad järksu kangelased. Hiinlane, kellega koos jooksin, leidis omale tüdruku ja ma jäin oma hiinlast otsima, kuid selle koha peal kas unenägu lõppes või ma ei mäleta.

Kella 4 ajal hakkasime kodu poole liikuma ning sõitsime suvilast läbi. Pisut veel ning valmis, kuid juba praegu on seal ilus.

Mind häirib fakt, et inimesed ei korista enda tagant. Järve ääres ilus koht, kuid tühje plastikpudeleid ja kilesid täis. Järgmine kord, kui suvilasse sõidame, lähen ja koristan ise. Ning kui inimesed ei taha kohta puhtana hoida, siis pole rohkem vaja koristada. Käigu edasi prügimäel järve, loodust nautimas.

Venna tööd -> powershot

reede, 17. aprill 2009

Atšihh!

Ei olnud tark otsus pärast ujumist ilma sallita linna peale minna.
Nina jookseb, kõrvades kõditab ning hääl vajab pisut õlitamist. Oi, kuidas armastan kevadet.

Järgmine nädal on vaheaeg, lihavõtted. Homme sõidame perega vanaema juurde, tagasi alles esmaspäeval. Järgmine reede jälle. Kolmapäeval klassikaaslastega Серёжа suvilasse, sünnipäevi tähistama.
Ja nii lendasid need 9 kuud mööda.
Ema tegi ükspäev nalja, et kui oleksin rasedana Moldovasse saabunud, oleks laps praegu.

Lugesin Postimeest online ja avastasin, et Eestis, Lüganuse vallas on Moldova nimeline küla.
Artikkel: Moldova küla loob suhteid samanimelise riigiga

Michael Jackson - Thriller

reede, 10. aprill 2009

Muhe.


Koolis oli nii vähe õpilasi, meie klassist. 14 25-st. Ning nendele, keda koolis polnud, helistas mobiilile politseinik. Käisid meil koolis.

Tänane koolipäev oli täis nalja ja naeru ning tantsimist.
Vihma tuli ka. Ja puud õitsevad ning kõikjal rohetab.

7. aprillil mängisin poistega võrkpalli, kahe paralleelika vastu. Viimase seti ajal klassivend vihjas, et kas sa puhata ei taha. Ehk siis, ma pole just kõige parem mängija. Ütlesin ju neile.
Kuid, mõlemad paralleelikad sai alistatud.

Vova sõitis täna Kiievisse. Unustas telefoni ja koti söögiga maha.

Nädala pärast vaheaeg. Lihavõteteks vanaemale külla. Oh jeerum, jälle algab kohutav söömine.

neljapäev, 9. aprill 2009

Mis toimub?!

Rohkem selgust...
Noored polnud tulemustega rahul ning arvatakse, et tehti sohki.
Kommunistid said häältest 49,9% ning arvatakse, et kommunistid võitsid venelaste pärast, kuid venelasi on 30,3%. Aga, see protsent elab Transnistrias.
Kui võtta üle terve riigi, on venelasi vaid 9,4%. Juhuks, kui keegi aru ei saanud, palun, Ethnic composition

Tuli välja, et "miiting", mis 7. aprlillil kesklinns toimus, oli KUU AEGA ETTE PLANEERITUD. Ning HOMME pidavat JÄLLE toimuma.
Anna, klassiõde, rääkis, kuidas tal eile uksele koputati ning karjuti: "Venelane!"
Ja täna klassivend rääkis, kuidas päeval vene naist noaga rünnati, kuna ta vastas vene keeles. Ning üks vene perekond olevat läbi pekstud.
Hakkab kujunema, tegelikult juba ongi, moldovlased vs venelased.

Kurat võtaks!!! Mis vahet on sellel, millistes keeltes räägime?! OLGE TO-LE-RAN-TSE-MAD! Ja mida aitab lahendada vägivald?!
Lihtsalt vihaseks ajab mingisuguste idioodite lollus! Vabandust, kui kellelegi oma arvamusega pinda käin, kuid pigem maandan oma viha arvamust avaldades ja inimesi sõimates, kui et lähen nurga taha kedagi peksma.
Poksikotti tahaks praegu taguda.

Mõni hetk tagasi lugesin: Emma Nicholson: These are the voices of despair, deprived of the right to vote


When you could see the future, you think you're capable of changing it. But you're just a witness to coming moments, unable to help, even if you wanted to. And maybe... you don't. Sometimes you think you're supposed to learn something. About patience or distance. But in the end it's all about discipline. Seeing things you don't always want to. And just moving on.
After a while things become easier. Routine keeps your mind from wondering. You begin to accept things as they are.
Every man has his destiny. You can't escape it... even if you could see it coming.
Filmist "The Air I Breathe"

kolmapäev, 8. aprill 2009

Eile hilisõhtul näidati uudistes, kuidas Presidendihoone põles. Ning tuli uudiseid, et moldovlased läksid venelastele kallale. Ülikoolides.
Ilmselt nädala lõpuni kontrollitakse kesklinna minejate passe.

Koolis toimus tõsine jutt. Räägiti, kuidas õpetajad koos õpilasteg läksid kesklinna. Ning lausa koolidirektor läks kesklinna, ning võttis õpilased kaasa. 13-15-aastased, kes pole veel valimisealisedki.
Nagu ütlesin, üks ühele Eestis toimunuga. (Kuid see on ainult minu arvamus)
Direktor keelas meid kesklinna minemast ning kella 8.15 alates kuni kella 2, 3 on kooliuksed suletud, kuni nädala lõpuni. Enne tundide lõppu mitte mingil juhul välja ei saa. Ning kui tead, et ei lähe nendel päevadel kooli , peab klassijuhatajale andam lapsevanema poolt kirjutatud tõendi.
Klassivend tuli katkise kulmuga kooli. Ning näitas punaste kaante vahel olevaid dokumente, mille ta Parlamendihoonest oli kaasa võtnud. Ka pilte oli tublisti teinud. Õnneks ta marodööritsemas ei käinud, kuid siiski on ta loll, et üldse sinna läks.
Läks veel klassivennaga kaklema, õnneks midagi hullu ei juhtunud, poisid läksid kohe vahele.

Et kõike seda tekitatud segadust kesklinnas koristada, on vaja palju raha. Kuid hostema ütles mulle, et Moldoval pole eelarvet, seega, kuidas see raha leitakse?

teisipäev, 7. aprill 2009

Inimesed ON loomad!

5. aprillil valisid inimesed uue partei. Võitsid kommunistid.
Nüüd tuli kusagilt välja, et võitnud partei kas ostsid hääli või lisasid illegaalselt hääli (ei saanud päris täpselt aru). Ning kesklinnas toimub sama, mis Eestis mõned aastad tagasi, Pronkssõduri pärast. Tagamaad on küll erinevad, kuid muidu üks ühele.

Põhimõtteliselt terve õhtu olen uudiseid vaadanud ja, ja... EBANORMAALNE!
Mingisugused 12-13-aastased poisinolgid käivad kive loopimas ja Parlamendihoonet laastamas, kes mitte ******* ei tea! Ning mida kuradit mässab naine, kelle otsaesisele on kirjutatud: "Olen rumeenlanna/Rumeenia"?!
Kividega loobiti politseinikke ning tuletõrjujaid. Ka Presidendihoonet.
Niipalju kui mina aru sain, siis "politseinikud" (Olen õige sõna ära unustanud. "Politseinikud", kes tulevad kiivrite ja nende... noh... Kaitsekilpidega), lasid rahva Parlamendihoonesse sisse, ning. . . Lagastatud! Kõik! Maas lebasid puruks rebitud Voronini (praegune Moldova Vabariigi president), Lenini pildid. Vesi igal pool. "Koosolekuruumi" toolid, lauad puruks. Ja võeti endale ka suveniire. Peekrid, arvutid ning miks mitte ka uus klaviatuur tasuta koju. Kusjuures, arvutiga kõndis hoonest välja ikka päris noor poiss.
Ning on mitteametlik uudis, et keegi sai surma.
Ma ei saa aru, kas neil häbi pole?! Mida nad mõtlevad?! Mida nende pere ja sõbrad tunnevad?! Samas, kui oli perekondlik "koosviibimine", siis pole probleemi.

Usun, et kui mitte praegu, siis varsti näete ise ka uudistes.

Valimiste teemal... Nädal enne valimisi näitas klassijuhataja meile kommunistliku partei poolset kampaaniat. "Euroopalikku Moldovat ehitame koos" Njah...
Mulle tundub see mõjutamisena. Ning täna kuulsin, et meie klassijuhataja olevat öelnud, et tema tahab stabiilsust. Ehk siis, a la all hail communists.

Kuid jah... Mida mina ka tean.

laupäev, 4. aprill 2009

18-19

Odessa, 1. aprill.
Kell 2 öösel bussijaama. Ehk, magada ei saanud enne, kui bussi sain. Siis ka umbes tunni, pooleteise pärast.
Sõit oli rappuv. Pea sai mitu korda ära löödud. Vetsu ei saanud kaua, kaua. Piiril passisime umbes 5 tundi, ning tädi, kes meie passid ära võttis, oli kuri, et paar inimest bussist väljus. Ning ei lubanud vetsu minna. Pärast piiriületust, palusime kohvikus, palun laske meid vetsu. Ei. Egas midagi, paar kilomeetrit edasi, alles siis saime. Oh seda õnne!

Giid jutustas palju. Nagu alati, ma ei kuulanud peaaegu üldse.
Esimesena käisime rannal. Musta mere ääres. Uraa! Pärast seda kesklinna. Võrreldes, 7., 8. märtsiga, rahvarohke. Liikuda peaaegu võimatu, käisime käest kinni ringi, et mitte kaotsi minna. Kuid lahe oli. Ostsin omale 2 märki, või kuidas neid nimetatakse... Kahetsen, et ei ostnud veel ühte, millel kirjas: VAIKUST! Purjus inimene tuleb.
Jagunesime gruppidesse. Kõik läksid, kuhu tahtsid. Ma, Megan, Maria, Olga ja Nicole läksime kaile. Veelkord Musta mere äärde. Jalutasime. Mõningad suveniiriostud.
Aeg läks nii ruttu mööda, ning kuna kell 4 pidime bussi juures kokku saama, hakkasime tagasi minema. Tagasiteel lasime näomaalingud teha. Guaššiga.
Appi, pole guašši sada aastat näinud. Peab lasteaeda meelde tuletama ja maalima.
Igasugu ninni-nänni oli müüa. Krevette, kuivatatud kala (?!) ... Olen eesti keelt hakanud unustama.
Sai veel poes käidud, midagi süüa osta. Ostsin jogurti, sõin ära ning pärast oli paha olla. Õnneks sain enne lahkumist väljas värsket õhku hingatud.
Veel ostsin mõned kommipakid. Koolis peab ju midagi jagama sünnipäeva puhul.
Ja tagasisõit. Huhuuu, naerda ja naerda. Ning magada.
Seekord olime targemad ning käisime "vetsus" ära. Kuid, järsku inimesed nägid suurt veoautot tulemas ning jooksime bussi, et enne veoautot piiri ületada. Aga jah... Ühe neiu unustasime maha... Oh seda paanikat. Õnneks võttis meie taga olev veoauto ta peale ning jõudis õnnelikult meie juurde tagasi. Valvur, kes masinaid endast mööda laskis, sai ka naerda.
Seekord saime kiiremini piirist üle.
Kodus 11 ajal.
Nii hea oli 18 olla. Ei pidanud vanematel laskma notari juurde minna, et allkirjastada dokument, et nad mind lubavad üksi reisida.

2. aprill.
Uraa! :D
Hommikul, pere kinkis mulle kena-kena-kena käekella ning 3 roosi.
Tõusin üles, ning peegli ette astudes, poolmagades, itsitasin. Kuna olin eelmine õhtu duši all käinud, oli soeng rokkiv. Midagi 70 stiilis, suur ja puhvis.
Läksin kooli ning avastasin, et esimest tundi pole. Sai Stasi ja Serjošaga värsket õhku hingatud.
Kõik kallistasid ja soovisid midagi erilist. Et ma leiaks kena mehe, ning hea ameti ning et kõik ikka hästi läheks. Öeldi, et pean neid külastama, ehk Moldovasse tagasi tulema.
Pole elu sees nii palju õnnitlusi saanud, kui see aasta.
Mari, sinu virtuaalne kingitus... :* :* :*
Maarja seltskonnaga, hihihii, kui te oleksite mind näinud. Hüppasin kui väike laps koridoris. Üks tüüp istus pingil ja vaatas imelikult. Huvitav mida ta mõtles, kui hakkasin võõras keeles rääkima.
Klassikaaslased kinkisid sirelid ning kutsu. Katjalt muhedad kõrvarõngad.

Õhtul Megan, Daniel ja Nicole Raffaello, lilli ning sellise imeliku asja, mille nime olen ka ära unustanud. Seal on minu pilt ning pilt Rumeeniast.
Natasha, minu psühholoog, nagu ta mu vennale ütles, päeviku, kuhu saan oma mõtteid kirjutada ning mullitaja, et laseksin enda sees oleval lapsel elada. See vist probleem ei ole.
Suurem tähistamine tuleb vahejal, mis juba varsti, 20. aprillil algab, klassivenna suvilas.


Kuulsin, et olin Eestisse naasnud, ning kohe lahkunud, kuna mulle polevat Eestis meeldinud.

Täna on Ooperi ja balletiteatris "Шоу двух Гариков". Участвуют Гарик Мартиросян, Гарик Харламов, а также Тимур Батрутдинов, Гавр и Олег Верещагин.
Kahjuks ei lähe, kuna sain liiga hilja teada, et nad Moldovas on. Deem! Äge oleks olnud neid
live'is näha. Egas midagi, lähen Venemaale neile külla.

KEVAD!!!!

Глюк'Oza - Дочка