Kell 2 öösel bussijaama. Ehk, magada ei saanud enne, kui bussi sain. Siis ka umbes tunni, pooleteise pärast.
Sõit oli rappuv. Pea sai mitu korda ära löödud. Vetsu ei saanud kaua, kaua. Piiril passisime umbes 5 tundi, ning tädi, kes meie passid ära võttis, oli kuri, et paar inimest bussist väljus. Ning ei lubanud vetsu minna. Pärast piiriületust, palusime kohvikus, palun laske meid vetsu. Ei. Egas midagi, paar kilomeetrit edasi, alles siis saime. Oh seda õnne!
Giid jutustas palju. Nagu alati, ma ei kuulanud peaaegu üldse.
Esimesena käisime rannal. Musta mere ääres. Uraa! Pärast seda kesklinna. Võrreldes, 7., 8. märtsiga, rahvarohke. Liikuda peaaegu võimatu, käisime käest kinni ringi, et mitte kaotsi minna. Kuid lahe oli. Ostsin omale 2 märki, või kuidas neid nimetatakse... Kahetsen, et ei ostnud veel ühte, millel kirjas: VAIKUST! Purjus inimene tuleb.
Jagunesime gruppidesse. Kõik läksid, kuhu tahtsid. Ma, Megan, Maria, Olga ja Nicole läksime kaile. Veelkord Musta mere äärde. Jalutasime. Mõningad suveniiriostud.
Aeg läks nii ruttu mööda, ning kuna kell 4 pidime bussi juures kokku saama, hakkasime tagasi minema. Tagasiteel lasime näomaalingud teha. Guaššiga.
Appi, pole guašši sada aastat näinud. Peab lasteaeda meelde tuletama ja maalima.
Igasugu ninni-nänni oli müüa. Krevette, kuivatatud kala (?!) ... Olen eesti keelt hakanud unustama.
Sai veel poes käidud, midagi süüa osta. Ostsin jogurti, sõin ära ning pärast oli paha olla. Õnneks sain enne lahkumist väljas värsket õhku hingatud.
Veel ostsin mõned kommipakid. Koolis peab ju midagi jagama sünnipäeva puhul.
Ja tagasisõit. Huhuuu, naerda ja naerda. Ning magada.
Seekord olime targemad ning käisime "vetsus" ära. Kuid, järsku inimesed nägid suurt veoautot tulemas ning jooksime bussi, et enne veoautot piiri ületada. Aga jah... Ühe neiu unustasime maha... Oh seda paanikat. Õnneks võttis meie taga olev veoauto ta peale ning jõudis õnnelikult meie juurde tagasi. Valvur, kes masinaid endast mööda laskis, sai ka naerda.
Seekord saime kiiremini piirist üle.
Kodus 11 ajal.
Nii hea oli 18 olla. Ei pidanud vanematel laskma notari juurde minna, et allkirjastada dokument, et nad mind lubavad üksi reisida.
2. aprill.
Uraa! :D
Hommikul, pere kinkis mulle kena-kena-kena käekella ning 3 roosi.
Tõusin üles, ning peegli ette astudes, poolmagades, itsitasin. Kuna olin eelmine õhtu duši all käinud, oli soeng rokkiv. Midagi 70 stiilis, suur ja puhvis.
Läksin kooli ning avastasin, et esimest tundi pole. Sai Stasi ja Serjošaga värsket õhku hingatud.
Kõik kallistasid ja soovisid midagi erilist. Et ma leiaks kena mehe, ning hea ameti ning et kõik ikka hästi läheks. Öeldi, et pean neid külastama, ehk Moldovasse tagasi tulema.
Pole elu sees nii palju õnnitlusi saanud, kui see aasta.
Mari, sinu virtuaalne kingitus... :* :* :*
Maarja seltskonnaga, hihihii, kui te oleksite mind näinud. Hüppasin kui väike laps koridoris. Üks tüüp istus pingil ja vaatas imelikult. Huvitav mida ta mõtles, kui hakkasin võõras keeles rääkima.
Klassikaaslased kinkisid sirelid ning kutsu. Katjalt muhedad kõrvarõngad.
Õhtul Megan, Daniel ja Nicole Raffaello, lilli ning sellise imeliku asja, mille nime olen ka ära unustanud. Seal on minu pilt ning pilt Rumeeniast.
Natasha, minu psühholoog, nagu ta mu vennale ütles, päeviku, kuhu saan oma mõtteid kirjutada ning mullitaja, et laseksin enda sees oleval lapsel elada. See vist probleem ei ole.
Suurem tähistamine tuleb vahejal, mis juba varsti, 20. aprillil algab, klassivenna suvilas.
Kuulsin, et olin Eestisse naasnud, ning kohe lahkunud, kuna mulle polevat Eestis meeldinud. Esimesena käisime rannal. Musta mere ääres. Uraa! Pärast seda kesklinna. Võrreldes, 7., 8. märtsiga, rahvarohke. Liikuda peaaegu võimatu, käisime käest kinni ringi, et mitte kaotsi minna. Kuid lahe oli. Ostsin omale 2 märki, või kuidas neid nimetatakse... Kahetsen, et ei ostnud veel ühte, millel kirjas: VAIKUST! Purjus inimene tuleb.
Jagunesime gruppidesse. Kõik läksid, kuhu tahtsid. Ma, Megan, Maria, Olga ja Nicole läksime kaile. Veelkord Musta mere äärde. Jalutasime. Mõningad suveniiriostud.
Aeg läks nii ruttu mööda, ning kuna kell 4 pidime bussi juures kokku saama, hakkasime tagasi minema. Tagasiteel lasime näomaalingud teha. Guaššiga.
Appi, pole guašši sada aastat näinud. Peab lasteaeda meelde tuletama ja maalima.
Igasugu ninni-nänni oli müüa. Krevette, kuivatatud kala (?!) ... Olen eesti keelt hakanud unustama.
Sai veel poes käidud, midagi süüa osta. Ostsin jogurti, sõin ära ning pärast oli paha olla. Õnneks sain enne lahkumist väljas värsket õhku hingatud.
Veel ostsin mõned kommipakid. Koolis peab ju midagi jagama sünnipäeva puhul.
Ja tagasisõit. Huhuuu, naerda ja naerda. Ning magada.
Seekord olime targemad ning käisime "vetsus" ära. Kuid, järsku inimesed nägid suurt veoautot tulemas ning jooksime bussi, et enne veoautot piiri ületada. Aga jah... Ühe neiu unustasime maha... Oh seda paanikat. Õnneks võttis meie taga olev veoauto ta peale ning jõudis õnnelikult meie juurde tagasi. Valvur, kes masinaid endast mööda laskis, sai ka naerda.
Seekord saime kiiremini piirist üle.
Kodus 11 ajal.
Nii hea oli 18 olla. Ei pidanud vanematel laskma notari juurde minna, et allkirjastada dokument, et nad mind lubavad üksi reisida.
2. aprill.
Uraa! :D
Hommikul, pere kinkis mulle kena-kena-kena käekella ning 3 roosi.
Tõusin üles, ning peegli ette astudes, poolmagades, itsitasin. Kuna olin eelmine õhtu duši all käinud, oli soeng rokkiv. Midagi 70 stiilis, suur ja puhvis.
Läksin kooli ning avastasin, et esimest tundi pole. Sai Stasi ja Serjošaga värsket õhku hingatud.
Kõik kallistasid ja soovisid midagi erilist. Et ma leiaks kena mehe, ning hea ameti ning et kõik ikka hästi läheks. Öeldi, et pean neid külastama, ehk Moldovasse tagasi tulema.
Pole elu sees nii palju õnnitlusi saanud, kui see aasta.
Mari, sinu virtuaalne kingitus... :* :* :*
Maarja seltskonnaga, hihihii, kui te oleksite mind näinud. Hüppasin kui väike laps koridoris. Üks tüüp istus pingil ja vaatas imelikult. Huvitav mida ta mõtles, kui hakkasin võõras keeles rääkima.
Klassikaaslased kinkisid sirelid ning kutsu. Katjalt muhedad kõrvarõngad.
Õhtul Megan, Daniel ja Nicole Raffaello, lilli ning sellise imeliku asja, mille nime olen ka ära unustanud. Seal on minu pilt ning pilt Rumeeniast.
Natasha, minu psühholoog, nagu ta mu vennale ütles, päeviku, kuhu saan oma mõtteid kirjutada ning mullitaja, et laseksin enda sees oleval lapsel elada. See vist probleem ei ole.
Suurem tähistamine tuleb vahejal, mis juba varsti, 20. aprillil algab, klassivenna suvilas.
Täna on Ooperi ja balletiteatris "Шоу двух Гариков". Участвуют Гарик Мартиросян, Гарик Харламов, а также Тимур Батрутдинов, Гавр и Олег Верещагин.
Kahjuks ei lähe, kuna sain liiga hilja teada, et nad Moldovas on. Deem! Äge oleks olnud neid live'is näha. Egas midagi, lähen Venemaale neile külla.
KEVAD!!!!
Глюк'Oza - Дочка
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar